Mul oli neljapäev õhtul. See tavaline neljapäev, kus sa just oled lõpetanud töö, sõidust koju jääb pool tundi ja tead juba ette, et õhtul vaatad sama kolme asja netis, mida eilegi. Aga siis tuli sõnum. Sõber Margus kirjutas: "Tule üle, paneme grilli." Väljas oli miinus kaks. Mõtlesin, et kas ta on hull. Aga istusin autosse ja sõitsin.
Marguse juures oli veel kaks tegelast, keda ma polnud ammu näinud. Üks neist, Kusti, rääkis mingist võidust, mis ta oli eelmisel nädalal teinud. Mitte suurest, aga ta rääkis sellest nii, nagu oleks lotoga võitnud suvila. Ma ei uskunud teda. Ütlesin otse: "Sa lihtsalt vedas. See pole mingi strateegia." Ta naeris ja ütles: "Proovi ise, kui sa nii tark oled."
Kodus olin üksi. Naine magas juba. Istusin köögilaua taga ja jõin külma kohvi. Mingi uudishimu oli sees. Mitte ahnus, mitte lootus rikkaks saada – lihtsalt see tunne, et tõestan talle. Avasin oma vana sülearvuti. Otsisin seda kohta, kus ta mängis. Leidsin kiiresti. See oli Vavada službena web stranica. Kõik tundus liiga lihtne. Aga ma polnud kunagi varem kasiinos mänginud. Mitte ühtegi eurot.
Registreerumine võttis kolm minutit. Kasutasin oma tegelikke andmeid, sest mõtlesin, et kui ma juba teen, siis teen korralikult. Panin sisse 25 eurot. Täpselt nii palju, kui maksab küttepuude koorem, mida ma nagunii homme pidsin ostma. Mõtlesin: See on mu õhtu eksperiment.
Alustasin lihtsate mängudega. Need, kus on puuviljad ja numbrid. Mitte mingit pokkerit ega ruletti. Ma ei mõista neist midagi. Esimesed viis minutit kaotasin. Kümme eurot läks nagu nalja. Siis tõmbasin hinge ja mõtlesin: Vaheta mängu. Leidsin ühe vanakooli ketrumasina – kolm rullikut, üks rea. Midagi sellist, mida näed filmides 70ndatest.
Panin kõige väiksema panuse. 0,20 eurot. Mõtlesin, et venitan selle raha nii kauaks kui võimalik. Teadsin, et ma ei võida. Ei olnud selleks lootustki. Aga ikkagi vajutasin seda nuppu. Ja siis teist korda. Kolmandal korral tuli kaks seitset. Võitsin 6 eurot tagasi. Siis neljandal korral – kolm seitset.
Kolm. Seitset.
Ekraan hakkas vilkuma. Ma ei saanud aru, mis toimub. Arvasin, et see on mingi animatsioon, et ahvatleda mind rohkem panustama. Aga number muutus. 25 eurost sai 134. Ma jõllitasin seda nagu idioot. Istusin köögilauas, üks sokk oli jalast maha võetud, kohv oli külm nagu jää. Ja mu kontol oli 134 eurot.
Ma ei hüpanud rõõmust. Ma naerdsin. Lihtsalt naerdsin, sest see oli nii tobe. Veerand tundi tagasi olin ma veendunud, et kõik võidud on võltsitud. Ja nüüd oli see minu silme ees. Päris raha. Mitte mingi "boonus" ega "tasuta keerutused". Päris eurod.
Vajutasin pause. Läksin vetsu, pesin nägu. Tulin tagasi. Number oli ikka 134. Siis mõtlesin – lähme edasi. Aga mitte rumalalt. Panin paari järgmisesse mängu 10 eurot. Kaotasin. Siis veel 5. Kaotasin. Siis lõpetasin. Võtsin 119 eurot välja. Jätsin 5 eurot sinna lihtsalt selleks, et kui tuju tuleb, keerutan veel.
Kui raha jõudis mu pangakontole, tundsin midagi, mida ma pole aastaid tundnud. Mitte uhkust. Mitte ahnust. Lihtsalt kergendust. Seda tunnet, et vahel asjad lihtsalt lähevad hästi. Ilma et sa seda ära teeniksid. Ilma et sa pingutaksid. Lihtsalt juhtub.
Järgmisel päeval rääkisin Kustile. Ta ei uskunud mind. Näitasin talle väljavõtet. Ta ütles: "See on algaja õnn." Võib-olla. Aga ma olen 34. Ma ei ole algaja elus. Olen algaja ainult selles ühes asjas. Ja tead mis? Mul on täiesti ükskõik, kas ta usub mind või mitte.
Nüüd, paar nädalat hiljem, olen mõelnud, et kas ma teen seda uuesti. Vastus on jah, aga mitte sellepärast, et ma arvaksin, et ma olen mingi geenius. Ma teen seda selle tunde pärast. Selle haruldase, imeliku tunde pärast, kui maailm sulle ütleb "tänan" ilma mingi põhjuseta.
Ma ei hakka kunagi elama kasiinost. Ma ei ole loll. Aga see 119 eurot läks asjadele, mida ma vajasin: uued kingad, õhtusöök naisega, kassile uus voodi. Need on väikesed asjad. Aga nad on minu väikesed asjad. Nad ei tulnud palgast ega laenust. Nad tulid ühest rumalast neljapäeva õhtust, kus ma lihtsalt ei tahtnud magama minna nagu iga teinegi õhtu.
Vavada službena web stranica on mul nüüd järjehoidjates. Mitte sellepärast, et ma sinna iga päev läheks. Aga sellepärast, et kui ma avan selle, siis see tuletab mulle meelde: vahel on okei lihtsalt proovida. Isegi kui sa ei usu. Isegi kui kõik ütlevad, et see on lollus.
Sest see ei olnud lollus. See oli haruldus.
Ja ma võtan seda. Iga kord, kui elu mulle midagi niisugust pakub, võtan ma seda. Ja ma ei hakka kunagi vabandama.
Marguse juures oli veel kaks tegelast, keda ma polnud ammu näinud. Üks neist, Kusti, rääkis mingist võidust, mis ta oli eelmisel nädalal teinud. Mitte suurest, aga ta rääkis sellest nii, nagu oleks lotoga võitnud suvila. Ma ei uskunud teda. Ütlesin otse: "Sa lihtsalt vedas. See pole mingi strateegia." Ta naeris ja ütles: "Proovi ise, kui sa nii tark oled."
Kodus olin üksi. Naine magas juba. Istusin köögilaua taga ja jõin külma kohvi. Mingi uudishimu oli sees. Mitte ahnus, mitte lootus rikkaks saada – lihtsalt see tunne, et tõestan talle. Avasin oma vana sülearvuti. Otsisin seda kohta, kus ta mängis. Leidsin kiiresti. See oli Vavada službena web stranica. Kõik tundus liiga lihtne. Aga ma polnud kunagi varem kasiinos mänginud. Mitte ühtegi eurot.
Registreerumine võttis kolm minutit. Kasutasin oma tegelikke andmeid, sest mõtlesin, et kui ma juba teen, siis teen korralikult. Panin sisse 25 eurot. Täpselt nii palju, kui maksab küttepuude koorem, mida ma nagunii homme pidsin ostma. Mõtlesin: See on mu õhtu eksperiment.
Alustasin lihtsate mängudega. Need, kus on puuviljad ja numbrid. Mitte mingit pokkerit ega ruletti. Ma ei mõista neist midagi. Esimesed viis minutit kaotasin. Kümme eurot läks nagu nalja. Siis tõmbasin hinge ja mõtlesin: Vaheta mängu. Leidsin ühe vanakooli ketrumasina – kolm rullikut, üks rea. Midagi sellist, mida näed filmides 70ndatest.
Panin kõige väiksema panuse. 0,20 eurot. Mõtlesin, et venitan selle raha nii kauaks kui võimalik. Teadsin, et ma ei võida. Ei olnud selleks lootustki. Aga ikkagi vajutasin seda nuppu. Ja siis teist korda. Kolmandal korral tuli kaks seitset. Võitsin 6 eurot tagasi. Siis neljandal korral – kolm seitset.
Kolm. Seitset.
Ekraan hakkas vilkuma. Ma ei saanud aru, mis toimub. Arvasin, et see on mingi animatsioon, et ahvatleda mind rohkem panustama. Aga number muutus. 25 eurost sai 134. Ma jõllitasin seda nagu idioot. Istusin köögilauas, üks sokk oli jalast maha võetud, kohv oli külm nagu jää. Ja mu kontol oli 134 eurot.
Ma ei hüpanud rõõmust. Ma naerdsin. Lihtsalt naerdsin, sest see oli nii tobe. Veerand tundi tagasi olin ma veendunud, et kõik võidud on võltsitud. Ja nüüd oli see minu silme ees. Päris raha. Mitte mingi "boonus" ega "tasuta keerutused". Päris eurod.
Vajutasin pause. Läksin vetsu, pesin nägu. Tulin tagasi. Number oli ikka 134. Siis mõtlesin – lähme edasi. Aga mitte rumalalt. Panin paari järgmisesse mängu 10 eurot. Kaotasin. Siis veel 5. Kaotasin. Siis lõpetasin. Võtsin 119 eurot välja. Jätsin 5 eurot sinna lihtsalt selleks, et kui tuju tuleb, keerutan veel.
Kui raha jõudis mu pangakontole, tundsin midagi, mida ma pole aastaid tundnud. Mitte uhkust. Mitte ahnust. Lihtsalt kergendust. Seda tunnet, et vahel asjad lihtsalt lähevad hästi. Ilma et sa seda ära teeniksid. Ilma et sa pingutaksid. Lihtsalt juhtub.
Järgmisel päeval rääkisin Kustile. Ta ei uskunud mind. Näitasin talle väljavõtet. Ta ütles: "See on algaja õnn." Võib-olla. Aga ma olen 34. Ma ei ole algaja elus. Olen algaja ainult selles ühes asjas. Ja tead mis? Mul on täiesti ükskõik, kas ta usub mind või mitte.
Nüüd, paar nädalat hiljem, olen mõelnud, et kas ma teen seda uuesti. Vastus on jah, aga mitte sellepärast, et ma arvaksin, et ma olen mingi geenius. Ma teen seda selle tunde pärast. Selle haruldase, imeliku tunde pärast, kui maailm sulle ütleb "tänan" ilma mingi põhjuseta.
Ma ei hakka kunagi elama kasiinost. Ma ei ole loll. Aga see 119 eurot läks asjadele, mida ma vajasin: uued kingad, õhtusöök naisega, kassile uus voodi. Need on väikesed asjad. Aga nad on minu väikesed asjad. Nad ei tulnud palgast ega laenust. Nad tulid ühest rumalast neljapäeva õhtust, kus ma lihtsalt ei tahtnud magama minna nagu iga teinegi õhtu.
Vavada službena web stranica on mul nüüd järjehoidjates. Mitte sellepärast, et ma sinna iga päev läheks. Aga sellepärast, et kui ma avan selle, siis see tuletab mulle meelde: vahel on okei lihtsalt proovida. Isegi kui sa ei usu. Isegi kui kõik ütlevad, et see on lollus.
Sest see ei olnud lollus. See oli haruldus.
Ja ma võtan seda. Iga kord, kui elu mulle midagi niisugust pakub, võtan ma seda. Ja ma ei hakka kunagi vabandama.