Ma olin sel päeval kolm tundi järjest Tallinna vanalinnas taksot oodanud. Vihma sadas nagu ämbrist, tuul lõi vastu nägu ja kõik ümberringi tundus hall. Olin just kaotanud ühe olulise lepingu. Väike ettevõte, mida juhtisin, oli kuu aega tööd teinud, et seda tellimust saada. Ja siis, viimasel minutil, klient valis teise pakkuja. Ma istusin autos, vahtisin läbi märja klaasi tänavat ja tundsin, kuidas kogu nädala energia lihtsalt voolas minust välja.
Koju jõudes ei viitsinud ma isegi riideid vahetada. Viskasin märja jope tooli peale, lülitasin arvuti sisse ja hakkasin mõttetult internetis ringi käima. Ma polnud hasartmängudega varem eriti kokku puutunud. Paar korda olin noorena loteriipileteid ostnud, aga see oli kõik. Siiski oli mul üks sõber, kes rääkis alati lugusid öistest seiklustest erinevates kohtades. Just tema oli maininud ühte platvormi, mis viimasel ajal palju kõneainet pakkus.
Ma ei tea, miks ma just sel õhtul otsustasin seda proovida. Võib-olla sellepärast, et tundsin end lüüasaanuna. Võib-olla tahtsin lihtsalt tunda midagi muud kui pettumust. Kirjutasin otsingusse ja esimene tulemus viis mind saidile, mida ma polnud kunagi varem külastanud. See tundus lihtne ja arusaadav. Ma registreerisin end ilma suurema mõtlemiseta. Pole mõtet pikalt venitada, mõtlesin. Lasen paar korda ja vaatan, mis saab.
Panin kontole 25 eurot. Mitte rohkem, kui oleksin maksnud kalli restorani õhtusöögi eest. Esimesed viis minutit olid täiesti tavalised. Keerasin mõnda lihtsat mängu, võitsin paar eurot, kaotasin need kohe tagasi. Mitte midagi erilist. Aga siis avastasin ühe mängu, millel oli antiikaja teema. Kreeka sambad, amforad, kullast müntide kujutised. Miskipärast tundus see mulle sümpaatne. Otsustasin sellel natuke kauemaks pidama jääda.
Seitsmendal katsel juhtus midagi imelikku. Ekraan hakkas sätendama. Tundus nagu mäng ise kutsuks mind sügavamale. Ilmus boonusratas. Mul polnud aimugi, mida teha. Vajutasin lihtsalt nuppu ja vaatasin, kuidas ratas keerleb. See peatus numbril, mida ma hästi ei näinud. Aga siis, peaaegu kohe, avanes minu ees täiesti uus aken.
Kas ma oskan seda tunnet kirjeldada? See oli nagu seisaksid järsku lava valguses, aga kõik teised on kadunud. Ma ei mäleta, kui palju ma seal vajutasin. Mäletan ainult lõpptulemust. 310 eurot. See ei ole miljon, aga minu jaoks, kes ma olin just kaotanud tuhandeeurose lepingu, oli see nagu väike võit elu üle. Ma naeratasin esimest korda sel päeval.
Ja siis ma otsustasin mitte peatuda. Mitte sellepärast, et ma oleksin ahne olnud, vaid sellepärast, et see tundus lihtsalt lõbus. Ma proovisin teisi mänge. Mõned olid liiga kiired, mõned liiga aeglased. Aga iga kord, kui ma vavada baltic keskkonda sisenesin, tundus see kuidagi… kodune. Mitte nagu kasiino, vaid nagu mängutuba, kus saad olla sina ise. Keegi ei suru, keegi ei vaata üle õla.
Umbes tund aega hiljem olin ma veel seal. Vahepeal olin kaotanud osa oma võidust, aga siis võitnud selle tagasi. See oli justkui tants. Samm edasi, samm tagasi. Aga siis, kell juba üksteist õhtul, proovisin ma ühte uut mängu, mis just sel päeval ilmunud oli. Disainerid olid pannud sellele nimeks “Kuldne Lõvi”. Ma panin väikse panuse, lihtsalt et näha, kuidas see töötab.
Esimene keerutus – ei midagi. Teine – pisike võit. Kolmas – jälle ei midagi. Neljas… ma ei tea, kuidas seda seletada, aga ekraan muutus kuldkollaseks. Kogu ekraan. Mitte ainult üks osa, vaid kõik. Ma mõtlesin, et arvuti külmus. Aga ei. See oli boonus. Ja see boonus andis mulle 580 eurot.
Ma istusin vaikselt. Vihm oli akna taga lakanud. Kuu paistis läbi pilvede. Ma vaatasin summat ja tundsin, kuidas kõik need negatiivsed tunded lihtsalt… lahustusid. Mitte sellepärast, et raha oleks kõik, vaid sellepärast, et see oli märk. Märk, et elu ei ole ainult kaotamine. Vahel, kui sa seda kõige vähem ootad, toob saatus sulle midagi head.
Ma ei ole rumal. Ma tean, et see ei juhtu iga kord. Ma tean, et inimesed kaotavad. Aga sel õhtul, minu õhtul, ma võitsin. Ma võtsin kohe 500 eurot välja ja jätsin 80 natukeseks edasiseks mängimiseks. Järgmise kahe nädala jooksul mängisin selle 80 euroga maha – kümme eurot siin, viis eurot seal. Aga suur võit oli juba mu pangakontol.
Mu sõber, kes mulle varem rääkis erinevatest saitidest, küsis hiljem, kus see juhtus. Ma ütlesin talle: “vavada baltic.” Ta noogutas ja ütles: “Ah, see koht. Seal on hea boonussüsteem.” Aga mina tean, et ei olnud ainult boonussüsteemis. Oli õnnes. Oli ajastuses. Oli selles, et ma teadsin, millal lõpetada.
Kas ma soovitan seda kellelegi? Ma ei tea. Igaüks teeb ise oma otsuse. Aga ma olen tänulik selle õhtu eest. Mitte raha pärast – raha tuli ja läks, maksin sellega mõned arved ja ostsin talveks hea saapa. Aga tänulik olen tunde pärast. Selle tunde pärast, kui sa istud üksi korteris, vihm lööb vastu akent ja sa tead, et täna, just täna, oled sina see, kes võitis. See tunne on hinnalisem kui ükski boonus. Ja see tunne jääb mulle pikaks ajaks meelde. Uskuge mind.
Koju jõudes ei viitsinud ma isegi riideid vahetada. Viskasin märja jope tooli peale, lülitasin arvuti sisse ja hakkasin mõttetult internetis ringi käima. Ma polnud hasartmängudega varem eriti kokku puutunud. Paar korda olin noorena loteriipileteid ostnud, aga see oli kõik. Siiski oli mul üks sõber, kes rääkis alati lugusid öistest seiklustest erinevates kohtades. Just tema oli maininud ühte platvormi, mis viimasel ajal palju kõneainet pakkus.
Ma ei tea, miks ma just sel õhtul otsustasin seda proovida. Võib-olla sellepärast, et tundsin end lüüasaanuna. Võib-olla tahtsin lihtsalt tunda midagi muud kui pettumust. Kirjutasin otsingusse ja esimene tulemus viis mind saidile, mida ma polnud kunagi varem külastanud. See tundus lihtne ja arusaadav. Ma registreerisin end ilma suurema mõtlemiseta. Pole mõtet pikalt venitada, mõtlesin. Lasen paar korda ja vaatan, mis saab.
Panin kontole 25 eurot. Mitte rohkem, kui oleksin maksnud kalli restorani õhtusöögi eest. Esimesed viis minutit olid täiesti tavalised. Keerasin mõnda lihtsat mängu, võitsin paar eurot, kaotasin need kohe tagasi. Mitte midagi erilist. Aga siis avastasin ühe mängu, millel oli antiikaja teema. Kreeka sambad, amforad, kullast müntide kujutised. Miskipärast tundus see mulle sümpaatne. Otsustasin sellel natuke kauemaks pidama jääda.
Seitsmendal katsel juhtus midagi imelikku. Ekraan hakkas sätendama. Tundus nagu mäng ise kutsuks mind sügavamale. Ilmus boonusratas. Mul polnud aimugi, mida teha. Vajutasin lihtsalt nuppu ja vaatasin, kuidas ratas keerleb. See peatus numbril, mida ma hästi ei näinud. Aga siis, peaaegu kohe, avanes minu ees täiesti uus aken.
Kas ma oskan seda tunnet kirjeldada? See oli nagu seisaksid järsku lava valguses, aga kõik teised on kadunud. Ma ei mäleta, kui palju ma seal vajutasin. Mäletan ainult lõpptulemust. 310 eurot. See ei ole miljon, aga minu jaoks, kes ma olin just kaotanud tuhandeeurose lepingu, oli see nagu väike võit elu üle. Ma naeratasin esimest korda sel päeval.
Ja siis ma otsustasin mitte peatuda. Mitte sellepärast, et ma oleksin ahne olnud, vaid sellepärast, et see tundus lihtsalt lõbus. Ma proovisin teisi mänge. Mõned olid liiga kiired, mõned liiga aeglased. Aga iga kord, kui ma vavada baltic keskkonda sisenesin, tundus see kuidagi… kodune. Mitte nagu kasiino, vaid nagu mängutuba, kus saad olla sina ise. Keegi ei suru, keegi ei vaata üle õla.
Umbes tund aega hiljem olin ma veel seal. Vahepeal olin kaotanud osa oma võidust, aga siis võitnud selle tagasi. See oli justkui tants. Samm edasi, samm tagasi. Aga siis, kell juba üksteist õhtul, proovisin ma ühte uut mängu, mis just sel päeval ilmunud oli. Disainerid olid pannud sellele nimeks “Kuldne Lõvi”. Ma panin väikse panuse, lihtsalt et näha, kuidas see töötab.
Esimene keerutus – ei midagi. Teine – pisike võit. Kolmas – jälle ei midagi. Neljas… ma ei tea, kuidas seda seletada, aga ekraan muutus kuldkollaseks. Kogu ekraan. Mitte ainult üks osa, vaid kõik. Ma mõtlesin, et arvuti külmus. Aga ei. See oli boonus. Ja see boonus andis mulle 580 eurot.
Ma istusin vaikselt. Vihm oli akna taga lakanud. Kuu paistis läbi pilvede. Ma vaatasin summat ja tundsin, kuidas kõik need negatiivsed tunded lihtsalt… lahustusid. Mitte sellepärast, et raha oleks kõik, vaid sellepärast, et see oli märk. Märk, et elu ei ole ainult kaotamine. Vahel, kui sa seda kõige vähem ootad, toob saatus sulle midagi head.
Ma ei ole rumal. Ma tean, et see ei juhtu iga kord. Ma tean, et inimesed kaotavad. Aga sel õhtul, minu õhtul, ma võitsin. Ma võtsin kohe 500 eurot välja ja jätsin 80 natukeseks edasiseks mängimiseks. Järgmise kahe nädala jooksul mängisin selle 80 euroga maha – kümme eurot siin, viis eurot seal. Aga suur võit oli juba mu pangakontol.
Mu sõber, kes mulle varem rääkis erinevatest saitidest, küsis hiljem, kus see juhtus. Ma ütlesin talle: “vavada baltic.” Ta noogutas ja ütles: “Ah, see koht. Seal on hea boonussüsteem.” Aga mina tean, et ei olnud ainult boonussüsteemis. Oli õnnes. Oli ajastuses. Oli selles, et ma teadsin, millal lõpetada.
Kas ma soovitan seda kellelegi? Ma ei tea. Igaüks teeb ise oma otsuse. Aga ma olen tänulik selle õhtu eest. Mitte raha pärast – raha tuli ja läks, maksin sellega mõned arved ja ostsin talveks hea saapa. Aga tänulik olen tunde pärast. Selle tunde pärast, kui sa istud üksi korteris, vihm lööb vastu akent ja sa tead, et täna, just täna, oled sina see, kes võitis. See tunne on hinnalisem kui ükski boonus. Ja see tunne jääb mulle pikaks ajaks meelde. Uskuge mind.